Tumepruun kuni täiesti must.
Porter ei tähenda ilmtingimata ale’i (vt ka Balti porter), kuid siinkohal vaatame traditsioonilist porterit, mis on pinnakääritusõlu.
Tumedate õllede hulka kuuluv porter on maitselt kindlasti karamelline, lisanduda võivad ka šokolaadised või kõrbenud nüansid. Humalasus ei ole porteri puhul esmatähtis, esiplaanil on hoopis linnasest tulenevad maitsed.
Klassikaline Porter on pärit Inglismaalt ja seda mainiti esimest korda 18. sajandil. Nimetuse porter päritolu on seotud selle õlle populaarsusega kauba laadijate ja -kandjate (porters) seas.
Porterid muutusid kiiresti väga populaarseks ning neist kujunes esimene ülemaailmselt pruulitud õllesort. 18. sajandi lõpuks toodeti neid juba Iirimaal, Põhja-Ameerikas, Rootsis ja Venemaal.
Kuna porterid kujunesid väga populaarseks, valmistati neid erineva kangusega. Kangemaid portereid (alkoholisisaldusega 7–8%) hakati kutsuma stout porter’iteks ning nendest kujunes välja omaette õllestiil – stout.
Ajapikku muutusid porterid pisut lahjemaks ning tänapäeval on need pigem keskmise kangusega. Muutunud ei ole aga värvus (endiselt väga tume) ning maitse (rikkalik tumedast linnasest tulenev mekk).
Tänapäeval lisatakse porteritesse maitse andmiseks ka mitmesuguseid lisandeid, sh erinevaid vürtse, mett, vanillit, ploomi ja šokolaadi.