I.P.A

Mis õlu on IPA?

IPA ehk India pale ale on hele, kange ja humalarikas ale. 

IPAdel on tavaliselt tugev humala aroom ja mõru järelmaitse. Sõltuvalt kasutatud humalatest võib õlle maitses tunda näiteks puuvilju (sh tsitruseid) ja lillede, vaigu või ka vürtside noote. 

Tänapäeval on IPA üks populaarsemaid õllestiile maailmas.

Kujunemislugu

Kõige tuntum legend IPA sünniloost pajatab, et Inglismaalt Indiasse sealsetele koloniaalvägedele transporditavad õlled ei pidanud pikal merereisil vastu ning olid kohale jõudes halvaks läinud. Selle probleemi lahendamiseks pruulis õllemeister George Hodgson uue õlle, mida ta kutsus october ale’iks ja mis oli eriti kange ja humalane, et pikk merereis üle elada. Sellest saigi IPA prototüüp. Ajaga muutus õlu aina heledamaks ning värskendavamaks, et sobida India kliimasse.

Selles legendis on küll terake tõtt, aga vähemalt sama palju ka väljamõeldist. 

On tõsi, et 18. sajandi keskpaigaks olid pruulmeistrid avastanud, et humala lisamine õllesse pikendab selle säilivusaega. Seega lisati nii Indiasse kui ka teistesse kaugetesse maadesse (nt Kariibi mere äärde) saadetavatele õlledele tavapärasest rohkem humalaid. Seda tehti kõikide õllede puhul: rohke humalaga saadeti välja nii porterit, pale ale’i kui ka tavalist (pruuni värvi) ale’i. 

Samuti ei pruukinud pruulmeister Hodgson teha oma oktober ale’i spetsiaalselt Indiasse saatmiseks, vaid see pika laagerdusajaga õlu oli esialgu mõeldud kohalikele õllesõpradele. Kuna Hodgsoni õlletehas oli juhuse tahtel East Indian Trade Company laevadele lähim pruulikoda, otsustas ettevõte temaga äri teha. Selgus, et oktoobriõlu sobis suurepäraselt pikaks merereisiks, mistõttu saatis Hodgsoni õlut Indias edu. Kindlasti aitas edule kaasa ka see, et ta pakkus meremeestele 18 kuu pikkust krediiti – nad võisid teha terve reisi Indiasse ja tagasi ning alles siis õllede eest tasuda.

19. sajandi alguseks oli humalasest pale ale’ist saanud populaarne eksportkaup, mida valmistasid paljud õlletehased. 1830ndatel said maitse suhu ka kohalikud ning 1840ndateks oli sellest saanud üks Inglismaa müüduimaid õllesid. 

19. sajandi teises pooles vähenes pale ale’ide tootmine ning populaarsemaks muutusid laagrid. 20. sajandi alguseks kadusid pale ale’id (sh IPAd) peaaegu täielikult pildilt, kuni 1970.–1980. aastatel puhkes USAs käsitööõllede buum. Aromaatsed ja humalased IPAd pakkusid õllemeistritele laialdaselt eksperimenteerimisruumi ning muutusid käsitööõllede etaloniks.