Stout on väga tume kange pinnakääritusõlu, mille valmistamiseks kasutatakse linnaste kõrval ka linnastamata röstitud otra. Stout’idele on iseloomulik tihke keha ning röstitud ja kohvine järelmaitse.
Stout on pärit Inglismaalt ja algselt märgiti sõnaga stout õlle kangust. Kangemaid portereid kutsuti toona stout porter’iteks, millest aja jooksul sai lihtsalt stout.
Tänapäeval on stout ja porter kaks eraldiseisvat õllestiili, kuigi senimaani vaieldakse, kas need ikka on piisavalt erinevad, et neil tasub vahet teha. Stout on üldiselt siiski natuke kangem ja kuivem kui porter. Lisaks kasutatakse erinevalt porterist stout’i pruulimisel ka linnastamata röstitud otra.
Omadussõna stout tähendas algselt uhket või vaprat. 14. sajandi paiku laienes sõna tähendus ja stout hakkas tähendama ka tugevat. Õlle kohta kasutati seda sõna esimest korda Egertoni käsikirjas aastal 1677, et viidata kangele (mitte tumedale) õllele.
Tumeda õlle kohta kasutati Inglismaal alates 18. sajandist sõna porter. Kangeid portereid hakati kutsuma stout porter’iteks, kus stout tähistas kanget ja porter tumedat.
Inglismaalt eksporditi stout porter’it ka Iirimaale, kus see sai väga populaarseks ja seda hakati pruulima ka kohapeal. Aja jooksul tehti sellest järjest lahjemaid pruule ning ühel hetkel kadus nimetusest ära sõna porter. Nii kujunes stout’ist aja jooksul eraldiseisev tumeda õlle stiil.