Hefeweizen

Mis õlu on Hefeweizen?

Hefeweizen tuleb saksakeelsetest sõnadest Hefe (pärm) ja Weizen (nisu). Hefeweizen või Hefeweißbier on filtreerimata saksapärane nisuõlu, mida serveeritakse koos pärmiga. Hefeweizen’i kohta kasutatakse ka termineid Weizenbier, Weissbier või lihtsalt Weizen.

Kui peaks kujutama ette klassikalist saksa nisuõlut, siis oleks see just Hefeweizen.

Pinnakäärituspärm annab õllele banaani-, nelgi- ja isegi kergelt närimiskummilaadse karakteri. Hefeweizen on tuntud oma eriti madala mõrususe ja kõrge karboniseerituse poolest.

Pruulimiseks kasutatakse vähemalt 50% ulatuses nisulinnaseid.

Hefeweizen’ile annab olulise maitsenüansi pudeli põhja langenud pärmine sete, mida ei tohiks aga alles jätta. Kui suurem osa õllest on pudelist välja valatud, tuleks pudelit käes veidi keerutada, et saada kätte ka põhja ladestunud maitserikas pärm. Seega tasub Hefeweizen’it juua alati klaasist.

Kujunemislugu

Esimesed tõendid Euroopast nisuõlle pruulimise kohta pärinevad Baierimaalt 800. aastast eKr. On teada, et 14. sajandiks oli nisuõllest saanud Baierimaal vägagi populaarne jook.

Tähtsaks verstapostiks õlle ajaloos kujunes Baierimaal 1516. aastal kehtestatud õlle puhtuse Seadus ehk Reinheitsgebot. Selles sätestati, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett. Seaduse peamine mõte oli keelata leivavilja (s. t nisu ja rukki) kasutamine õlle tootmises, et vältida ikalduste tingimustes tekkivat õlletegijate ja pagarite vahelist konkurentsi tooraine pärast.

Aastal 1520 õnnestus maahärral Hans Sigismund von Degenbergil osta endale eriõigus nisuõlle pruulimiseks, mis tegi temast ainsa nisuõlle pruulija ja turustaja kogu Baierimaal.

Pärast tema surma võttis ainuõiguse üle Baieri hertsog Maximilian I, kes rajas oma õukonda Münchenis Weisses Hofbräuhaus’i (otsetõlkes valge õukonnapruulikoja). Nisuõlle tootmine kui kõrgklassi privileeg ei jäänud aga ainult Müncheni müüride vahele. Kuurvürstid rajasid üle kogu Baierimaa endale nisuõlle pruulikodasid. Nisuõllest sai aadlike jook.

Nisuõlle muutis populaarsemaks ka see, et kuigi õllepruulimine oli saksa seaduse kohaselt jüripäevast mihklipäevani keelatud, siis nisuõllele see kitsendus ei kehtinud.

Koos uute õllestiilide tulekuga vähenes 18. sajandil kõrgklassi nõudlus nisuõlle järele ning selle tootmine ei olnud enam tulus. Aastatel 1800–1812 sulges enamik kuurvürste oma pruulikojad või müüs need maha. 1812. aastal töötas Münchenis veel ainult kaks Weizen’i pruulikoda. Sellest oleks võinud saada Baieri Weissbier’i lõpp, aga lihtrahva hulgast pärit õllepruul Georg Schneider suutis kuningalt välja kaubelda õiguse jätkata nisuõlle pruulimisega. Nii sai nisuõlu pärast sajanditepikkust eristaatust taaskord lihtrahvale kättesaadavaks.

Samal ajal hakkas aga levima hele laagriõlu, mistõttu ei suutnud nisuõlu taastada oma kunagist menu. Huvi nisuõlle vastu hakkas uuesti tärkama 20. sajandi teises pooles ja pole siiani raugenud. Tänapäeval pruulitakse saksa stiilis nisuõlu üle maailma, aga suurim Weizen’ite tootja ja eksportija on jätkuvalt Baierimaa.