Witbier

Mis õlu on witbier?

Witbier on Flandria päritolu nisuõlu, mis tähendab flaami keeles valget õlut. Prantsuse keeles kasutatakse selle tähistamiseks ka terminit biere blanche. 

Witbier'i pruulimiseks kasutatakse linnastamata nisu ja linnastatud otra, mõnikord lisatakse ka kaera. Seda maitsestatakse tavaliselt koriandri ja apelsinikoorega. 

Kuigi see õllestiil on pärit kaugest keskajast, siis hääbus see 20. sajandi keskpaigas peaaegu täielikult, kuni Belgia farmer Pierre Celis selle 1960. aastatel taaselustas. Tänapäeval on witbier rahva seas üha populaarsem.

Kujunemislugu

Witbier’i hakati algselt pruulima Belgia kloostrites ning teadaolevalt pruuliti esimesed selles stiilis õlled juba 14. sajandil. Witbier’i sünnikohaks peetakse Leuveni piirkonda, mis asub Brüsselist idas. Lisaks Leuvenile sai witbier’i tootmine populaarseks ka selle lähedal asuvas Hoegaardeni külas. 

Algselt kasutati õlle pruulimiseks koostisosi, mis parasjagu pruulikoja läheduses saadaval olid: nisu, kaera ja otra. Witbier’i pruulimise algusaegadel ei olnud humalate kasutamine veel kuigi laialt levinud ning seda õlut pruuliti hoopis erinevate vürtsidega, nagu apelsinikoor, koriander, köömned ja ingver. 

19. sajandil aga hakkasid õllearmastajate eelistused muutuma ning populaarseks said humalaterohked läbipaistvad laagriõlled. Witbier oli selle täielik vastand, mistõttu oli see stiil 20. sajandi alguseks juba väljasuremisohus. Witbier’i tootmine lõppeski ajutiselt 1957. aastal, kui Hoegaardeni linnas sulges uksed viimane nisuõlle pruulikoda Tomsin. Kümmekond aastat hiljem aga otsustas kohalik piimamees Pierre Celis, kes oli Tomsini pruulikoja kõrval üles kasvanud ja seal abiks käinud, witbier’i tootmise ise taaselustada.

Ta asutas oma pruulikoja ning esimene õllepartii sai valmis 1966. aastal. Valminud õlu osutus ootamatult populaarseks ning sellega oli witbier’i stiil päästetud. 1985. aastal põles Pierre Celis’i pruulikoda aga maha ning pärast seda oli ta sunnitud tegema koostööd mitme suurtootjaga, kellega aga tema arusaam witbier’i olemusest sageli ei ühtinud. 

Celis’i kaubamärk oli suurfirmade oma kuni 2012. aastani, kuid selle vabanedes lõi Pierre’i tütar pärandi säilitamiseks uuesti pereäri, mis valmistas witbier’i selle algupärase retsepti järgi.