Vasekarva kuni tumepruun.
Värv võib olla ka heledam, aga enamasti tahetakse rukkilinnastega anda õllele leivalikku, pisut vürtsikat lisamaitset, mis tuleb tumedamatest linnastest. Seetõttu on rukkiõlled enamasti tumedamad.
Rye ale tähendab tõlkes rukkiõlut. Õllemaailmas ei ole kindlat reeglit, millal võib õlut nimetada rukkiõlleks, aga üldjuhul peaks rukkilinnaste osakaal avaldama maitsele juba mingit mõju ning see saavutatakse umbes alates kümneprotsendilise rukkilinnaste osakaaluga. Rukist võib lisada mistahes tüüpi õllele – näiteks on see populaarne komponent IPAde maailmas (vt ka rye IPA).
Rukkiõlle maitset kirjeldatakse sageli vürtsika, leiva- ja pipralaadse ja/või maalähedasena.
Humalad ei ole selles õlles peategelased, vaid lihtsalt maitse tasakaalustajad. Rye ale ei ole üldiselt mõru.
Rukkikasvatuspiirkondades (sh tõenäoliselt ka Eestis), kus tehti õlut, oli kindlasti õllevilja hulgas aeg-ajalt ka rukist, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole. Kirjalikest allikatest leiab Baierimaa rukkiõlle, mida pruuliti hoogsalt kuni 15. sajandini, mil rukis reserveeriti vaid leivaviljaks. Saksa rukkiõlle kohta loe pikemalt Roggenbieri õllestiili alt.
Rukkiõlle taassünd toimus alles 20. sajandi lõpus.