Oyster stout (austri-stout) on tume poolmagus õrna soolsusega õlu, mis on pruulitud austrikarpide või tervete austritega.
Kui algselt kasutati austrikarpe loomulike filtritena õlle selitamiseks, siis hiljem hakati austreid lisama ka maitse pärast. Austrid lisatakse virdele üldiselt keemise alguses, et need annaks õllele võimalikult palju maitset. Peamiselt annavad need õllele kergelt soolase meki, mis täiendab hästi stout’idele iseloomulikke magusaid ja röstiseid maitsenoote.
Võib vaielda, kas oyster stout on omaette õllestiil või mitte, kuna austreid võib lisandina kasutada erinevate stout’ide pruulimisel.
Austrid ja õlu on pikka aega olnud tihedalt seotud. Austrikarpe kasutati 19. sajandil eri stiili õllede filtreerimiseks. Lisaks olid austrid inglismaal tüüpiline odav kõrtsitoit, mida töölised võtsid õlle kõrvale. Ei tea, kas töölised oskasid seda kooslust toona hinnata või tarbisid neid ainult seetõttu, et midagi muud polnud võtta, aga soolased austrid ja stout hakkasid käima käsikäes.
20. sajandi alguses, kui austrifarmid kiratsesid, tuli ühel Uus-Meremaa austrifarmi juhil Ernest Barnesil idee panna austrid stout’i sisse. Selleks valmistati austrikonsentraat ning koostöös Dunedini õlletehasega tuli 1938. aastal müügile esimene omataoline oyster stout. Järgmisel aastal hakkasid seda sama retsepti järgi tootma ka britid.
Austri-stout’i pruulitakse tänapäeval nii tervete austrite kui ka tühjade karpidega. Tugevamate maitsete ja rikkalikuma kehaga stout’ide puhul (nt oatmeal stout) kasutatakse üldiselt terveid austreid, kergemate puhul (nt dry stout) tühje karpe.
Kui märkad teinekord õllepudelil silti „Oyster stout“, siis uuri kindlasti koostisosadest järele, kas selle pruulimiseks ikka kasutati austreid. Tänapäeval leidub pruulikodasid, mis kasutavad nimetust oyster stout, märkimaks, et nende toodetud stout sobib austrite kõrvale.