Barley wine

${i18n('naited')}

${i18n('varv')}

Varieerub merevaigu toonist tumepruunini. Odravein ei ole kunagi päris hele. Peale rohke linnase kasutamise mõjutab värvi ka linnasesegu, kuhu enamasti lisatakse ka üksjagu tumedat linnast, et tugev maitse ja aroom käiks käsikäes tummise värviga.

Mis õlu on barley wine?

Barley wine (tõlkes odravein) on kange ja pikalt laagerdatud ale, mis on oma nimetuse saanud just selle järgi, et see küll sarnaneb nii alkoholisisalduse kui ka pika küpsemisaja poolest veiniga, aga on siiski õlu mis õlu!

Odravein on täidlase kehaga ja linnaseline õlu, mille maitses võib tunda karamelli, puuviljade ja/või portveini maitsenoote. Magusust võib, aga ei pea tasakaalustama suurema koguse humalatega. See on pruulmeistri maitse asi.

Eristatakse kaht odraveini põhitüüpi: Ameerika odraveine, mis on humalasemad, ning Inglise stiilis linnaselisemaid odraveine.

Kujunemislugu

Odraveiniks nimetati juba Antiik-Kreekas kääritatud teraviljajooki. Seda on oma ürikutes maininud Kreeka ajaloolased Xenophon (umbes 430–354 eKr) ja Polybius (umbes 200–118 eKr). Toona ei sisaldanud odravein veel humalat.

Kaasaegse barley wine’i juured ulatuvad aga 19. sajandi Kesk-Inglismaale. Toonane odravein oli ühtaegu nii kange, suure suhkrusisalduse kui ka rohke humalaga. Legendi järgi loodi odraveinid selleks, et täita Inglise aristokraatide soove kangete jookide järele ja pakkuda konkurentsi veinidele.

Odraveini müüdi enamasti väikestes pudelites ning reklaamiti nii toniseeriva joogi kui ka ravimina. Nimetust barley wine kasutas õllepudeli etiketil esmakordselt õlletehas Bass & Co 1870. aastatel, mil tuldi turule õllega "Bass No. 1 Barley Wine".

Aja jooksul on odraveinist loodud erinevaid versioone, mis varieeruvad nii humalasisalduse, kanguse kui ka linnaselisuse poolest. Kaks peamist alamtüüpi on Inglise ja Ameerika odravein. Nagu nimetuski viitab, on barley wine veiniliku kangusega, tihti on nende alkoholisisaldus isegi 12% ja rohkem.