Laager

Mis õlu on laager?

Laager on õlu, mis on pruulitud jahedal temperatuuril (umbes 5–12 °C) aeglase kääritamise teel põhjakäärituspärmiga. Sõna lager pärineb saksa keelest ning viitab laoruumile või ka õlle hoiustamisele jahedal temperatuuril, et parandada maitseomadusi. Eesti keeles tuleb samast tüvest sõna laagerduma.

Peamine erinevus ale’i ja laagri vahel tuleneb pärmist: laagreid pruulitakse põhjakäärituspärmiga, mis elab madalamal temperatuuril ja settib kääritamise lõpus anuma põhja.

Laagriõlled on enamjaolt puhta karge ja värskendava maitsega ning neil on tasakaalustatud maitseprofiil, kus on tunda humalale iseloomulikku mõrkjust ja linnaste õrna magusust.

Tänapäeval on laager maailma populaarseim õllestiil.

Kujunemislugu

Põhjakääritusõllede ajalugu algab keskaegsel Saksamaal, mil õlut hakati riknemise vältimiseks hoidma külmades koobastes ning pruulima jahedal ajal.  

1553. aasta õllemääruse kohaselt ei tohtinud Baierimaal õlut pruulida 23. aprilli ja 29. septembri (jüri- ja mihklipäeva) vahelisel perioodil, sest õlle kääritamine kõrgete suviste temperatuuridega suurendas riknemisohtu.

Kuna toona puudus teaduslik arusaam pärmi olemusest, siis sai õllest kas ale või laager vastavalt ümbritsevale temperatuurile. Jahedamas kliimas kääritamisel suutsid virdes ellu jääda vaid laagripärmid ja nii tekkiski laagriõlu.

Laagriõlu hakkas laiemalt levima aga alles 19. sajandil. Aastatel 1820–1830 reisis Baieri õllepruulija Gabriel Sedlmayr Euroopas (sh Briti saartel) ringi, et täiustada oma pruulimisoskusi. Naastes töötas ta välja stabiilsema, terviklikuma ja ka värvuselt heledama laagriõlle, mille nimetas Märzenbier’iks.  

Umbes samal ajal lõi teine Baierimaalt pärit õllepruulija Josef Groll Pilseni linnas (tänapäeval Plzeň Tšehhis) kuldse värvusega õlle, mis sai tuntuks pilsnerina ja mille valmistamiseks ta kasutas kohalikke linnaseid ning kohalikku pehmet vett.