Varieerub väga heledast mustani.
Ale (eesti keeles ka eil) on õlletüüp, mida valmistatakse pinnakääritamise ehk sooja kääritamise teel. Ale’i kääritatakse enamasti temperatuuril 15–24 °C, käärimine on kiire ning kasutatav pärm tõuseb käärimise lõpuks vedeliku pinnale.
Ale’ide maailm on kirju ning maitse- ja lõhnabukett rikkalik. Nende hulka kuuluvad nii puuviljased ja vürtsikad Belgian ale’id, rikkalikud röstise maitsega stout’id kui ka mõrkjad Ameerika IPAd.
Ale’id on kõige populaarsemad Suurbritannias, Saksamaal, Iirimaal, USAs ja Belgias.
Ale on praktiliselt maailma vanim õllestiil, kuna algselt valmisid kõik õlled sooja kääritamise teel ja käärimise lõppedes kerkisid pärmseened õlle pinnale. See aga ei tähenda, et õlut oleks kõikjal kutsutud just ale’iks.
Sõna ale tuleneb vanainglise sõnast ealu, mis omakorda tuleneb germaani algkeele sõnast aluth, mis tähendab nõidust, võimusesse võtmist või joobumist. Muide, samast tüvest pärineb ka eestikeelne sõna õlu.
Enne humala kasutuselevõttu Inglismaal 16. sajandil kasutati nimetust ale kõikide humalavabade kääritatud teraviljajookide kohta. Keskajal tarvitati lahjat ale’i iga päev ja suurtes kogustes ning see oli oluline vee ja toitainete allikas nii meestele, naistele kui isegi lastele.
Hiljem tekkisid lahja lauaõlle kõrvale ka kangemad ja joovastavamad õlled, nn strong ale’id.
Kui Euroopas hakkasid laiemalt levima oskused ja teadmised külm- ehk põhjakääritamise kohta, jagunes õllemaailm lihtsustatult kaheks: ale’ideks ja laagriteks. Inglismaal jäid jätkuvalt populaarseks ale’id, aga näiteks Saksamaal hõivasid (mõne väikse erandiga) kiiresti esikoha laagrid.
Täpsemalt saad erinevate ale’i alatüüpide kohta lugeda konkreetsele õllestiilile vajutades.