Dry lager ehk kuiv laager on väga väikese suhkrusisaldusega õlu, mille puhul jääksuhkruid ei jää õlle sisse üldse või jääb väga vähe. See saavutatakse tänu spetsiaalsele pärmile või pikendatud käärimisprotsessile, mille jooksul kõik suhkrud käärivad alkoholiks.
See aga ei tähenda, et kuivad õlled on tingimata kangemad kui tavalaagrid, sest seda meetodit ei kasutata enamasti kanguse, vaid spetsiifilise maitse saavutamiseks.
Kuivad laagrid on üldiselt kerge kehaga värsked ja vähemagusad õlled, millel praktiliselt puudub järelmaitse. Kuiva õlut saab teha mistahes õlletüübist, kuigi kõige sagedamini tehakse neid just laagriõllest.
Kuiv õlu on õllemaailmas küllaltki uus nähtus. Kuigi terminit dry lager toona veel ei kasutatud, pruulis esimese omataolise õlle Joseph Owades 1976. aastal Brooklynis Rheingoldi õlletehases. Owades töötas välja ensüümi, mis suutis tärklist senisest rohkem lagundada, nii et valmistoode sisaldas vähem süsivesikuid.
Laiemalt sai see stiil tuntuks aga alles 1987. aastal, kui Jaapanis Asahi tehases lasti välja õlu nimega Super Dry. Seda turundati kui täiesti uut tüüpi õlut ja see kujunes Jaapanis nii suureks sensatsiooniks, et ka teised Jaapani õlletehased tõid kiiresti turule oma kuivad õlled.
Ei läinud kaua, kuni kuiv õlu jõudis ka rahvusvahelisele areenile. Ka paljud tuntud brändid, nagu Corona ja Budweiser, tulid oma toodetega välja. Sarnast peadpööritavat edu nagu Jaapanis dry lager teistes riikides siiski ei saavutanud.
Tänapäeval võib kuiva õlut leida kõikjal maailmas ning kuigi see ei saa sama palju tähelepanu kui 20 aastat tagasi, areneb see stiil jätkuvalt ja kogub tuntust ka käsitööõlle tootjate seas. Tänapäeval on dry beer väga populaarne Austraalias.