Varieerub vasekarvast tumepruunini.
Eisbock on Bock’i tunduvalt kangem versioon, mille valmistamiseks õlu külmutatakse ning tekkinud jää eemaldatakse. Kuna vesi külmub kõrgemal temperatuuril kui alkohol, saab külmutamise teel vähendada vee kogust õlles ja sel moel suurendada õlle alkoholisisaldust.
Eisbock’i lõhn on intensiivne ja puuviljane, tunda on (kuivatatud) ploome ja rosinaid. Maitse on rikkalik ja magus ning šokolaadine, mida tasakaalustab tuntav alkoholi maitse.
Eisbock’i õlu on pärit Baierimaalt Kulmbachi piirkonnast, kus kohaliku Reichelbräu õlletehase (tänapäeval Kulmbacher AG osa) õpipoisil kästi ühel 1890. aasta eriti külmal talveõhtul viia Bock’i sisaldav tünn õlletehase soojemasse osasse.
Tema aga unustas seda teha või tegi midagi valesti, sest järgmiseks hommikuks oli suur osa õllest külmunud. Kui pruulmeister tööle naasis, leidis ta, et vaat oli purunenud ja suur jääplokk ümbritses väikest kogust tumedat vedelikku. See vedelik osutus oodatust palju maitsvamaks ja sellise juhuse kaudu sündiski esimene Eisbock.
Pole kindel, kas see kõik ka tõele vastab, aga vähemalt Kulmbachis räägitakse seda lugu. Reichelbräu õlletehas tõi oma Eisbock’i turule nime all Kulmbacher Eisbock (kutsutakse ka Bayerisch G'frorns ehk Baieri jäätis). See on tänapäevani üks väheseid kaubanduslikult kättesaadavaid Eisbock’i stiilis õllesid.
Veel üks põnev näide on Schneider Weisse õlletehase Aventinus Eisbock, mille põhjaks on nisuõlu Weizendoppelbock Aventinus.
Ka paljud käsitööpruulijad on loonud oma Eisbock'e ja muid külmdestilleeritud õllesid, kusjuures mõned neist on saavutanud isegi üle 40%-lise alkoholisisalduse.
Kõige kangem Eisbock valmis aastal 2020, kui Šotimaa BrewDog’i ja Saksamaa Schorschbrau pruulikodade koostöös valmis õlu Strength in Numbers, mille kangus ulatus 57,8%-ni.