Õlekõrre karva kuni kuldkollane.
Pale lager ehk hele laager on üsna lai mõiste, mille alla kuuluvad erinevad kollast värvi laagrid, mis on üldiselt kerge kehaga, värskendavad, tasakaalustatud maitsega ja kergesti joodavad.
Humala maitse võib varieeruda peaaegu vaevuaimatavast (American pale lager) kuni väga intensiivse kuiva mõruduseni (mõned pilsnerid).
Heledat laagrit valmistatakse üldiselt heledatest linnastest (nt pilsneri linnastest), aga täiteainena kasutatakse paljudes riikides (USA-s, Mehhikos, Jaapanis jm) ka maisi ja riisi.
Põhjakääritus- ehk laagriõlut pruuliti Saksamaal juba keskajal. Kuni 19. sajandi keskpaigani valmisid sel moel aga alati tumedad õlled, sest linnaseid valmistati otsese kuumutamise teel, mistõttu need värvusid pruuniks.
1830ndatel täiendasid Saksa õllepruul Gabriel Sedlmayr ja Viini õllepruul Anton Dreher end Suurbritannias ja omandasid seal muuhulgas pale ale’i pruulimiseks kasutatavate heledate linnaste valmistamise tehnoloogia. Kodumaal kombineerisid nad heleda(ma)d linnased laagriõlle valmistamise meetodiga ja nii sündisid Märzenbier ja Viini laager. Kumbki neist ei olnud aga veel klassikalises mõttes hele, vaid punaka värvusega.
Esimeseks traditsiooniliselt heledaks laagriks võib lugeda pilsnerit, mis sündis 1842. aastal Böömimaal Plzeňi linnas (tänapäeva Tšehhis). Ka siin oli mängus saksa pruulmeistri käsi, kes tõi Baieri laagriõlle pruulimise teadmised ja traditsioonid endaga kaasa ning kombineeris need kohaliku toorainega. Tulemuseks oli helekuldne värskendav õlu, mis sai otsekohe rahva lemmikuks ja levis kiiresti ka teistesse riikidesse.
Aja jooksul kujunes heledast laagrist maailma kõige populaarsem õlletüüp, mille erinevaid alastiile valmistatakse kõikjal maailmas.