Meeõlu võib olla nii hele kui ka tume, sõltuvalt sellest, mis stiili on baasõlu.
Honey beer ehk meeõlu on õlu, mis on pruulitud meega. Meeõlu ei ole ühtne õllestiil, kuna mett võib lisada mistahes tüüpi õllele.
Meeõlu ei ole sama, mis mõdu: kui mõdu kääritatakse meest ja veest, siis meeõlle peamiseks suhkruallikaks on ikkagi linnased ning mesi üksnes täiendab õlle aroomi ja maitseomadusi.
Meeõlles on tunda mee magusat ja lillelist karakterit. Mett võib õllele lisada nii keedu kui ka kääritamise ajal, pärast kääritamist või vahetult enne villimist, sõltuvalt pruulmeistri eesmärkidest.
Arheoloogilised leiud näitavad, et meega kääritatud jooke tarvitati juba vähemalt 10 000 aastat tagasi. Millal mesi ja õlle vundamendiks olevad teraviljad omavahel kokku said, on aga ebaselgem.
Kuna mees on palju käärivaid suhkruid ja muid magusaineid toona saada ei olnud, kasutati mett erinevate alkohoolsete jookide lisandina.
Früügia kuninga Midase hauda uurides on selgunud, et ca 2800 aastat tagasi joodi Früügia kuningriigis alkohoolset jooki, mis koosnes odrast, viinamarjadest, meest ja safranist. Mee- ja teraviljadepõhist jooki tarvitati ka kiviaegses Suurbritannias.
12. sajandist pärineb jook nimega Braggot, mis on sisuliselt õlle ja mõdu hübriid. See oli kesk- ja renessansiajal Euroopas populaarne jook, mida valmistati linnaste ja mee segust.
Braggotit tehakse umbes võrdses osas meest ja linnastest. Kuigi mõned peavad seda pigem mõduks kui õlleks, siis on see meeõlle kõige otsesem eelkäija. Braggot ei ole ka tänapäeval kusagile kadunud – sellest on kujunenud Walesi traditsiooniline jook ja sellega katsetavad ka paljud USA käsitööpruulijad.
Kaasaegne meeõlle maailm on see-eest vägagi kirju: meega pruulitud õlut võib leida praktiliselt igast riigist ja seda kasutatakse paljudes õllestiilides, alates kergetest laagritest kuni kangete imperial stout’ideni.